Kangakudumine

Teadsin juba ammu, et mu "kodukülas" tegutseb kangakudumise ring, aga siiani polnud julgenud sinna nina pista. Aga tuvastasin valla kodulehekülje abil, et oktoobris 2020 alustatakse uut hooaega, nii ma siis ühel laupäevahommikul sinna kohale läksingi. Toreda üllatusena avastasin sealt eest ühe vana tuttava. Teised olid võõrad. Õpetaja on vanaproua, eluaegne käsitööõpetaja ja fanaatik - nii et talle (ja ka teistele osalejatele) muljet avaldada oli üsna keeruline. Alguses vaadati mind küll sellise näoga, et mida sina ka oskad, ja et vaevalt et sust asja saab ... Aga käisin vapralt edasi, laupäev laupäeva järel, ja üritasin asjale pihta saada. Kangasteljed on ikka üks igavesti keeruline aparaat, ja isegi nüüd, poolteist aastat hiljem, on ta minu jaoks paras müsteerium. Pealegi ei hakanud keegi minu pärast midagi "otsast peale" seletama, vaid jätkati seal oma pooleliolevate töödega, ja mul tuli siis nö jooksu pealt pihta saada, mis seal üldse toimub.

Kuna kangastelgi oli vaid üks, siis oli seal selline süsteem, et üks oli telgede taga, ja teised tegid samal ajal mingit muud projekti, hetkel siis oli plaanitava projekti nimi "sokikudumine". Hehee! Ometi ka midagi, mida mina oskasin, ja võisin nippe teistelegi õpetada. Viisin ka kodust uhkustamiseks vanu sokke ja muid käsitööd, ja nii ma lõpuks sellesse seltskonda sisse elasin.

Talvel siis millalgi jõudis järjekord sinnamaani, et mul oli aeg hakata oma esimest vaipa tegema. Mõtlesin, et kui juba, siis juba - ei hakka mingit kaltsu seal rebestama, vaid ostan kohe ilusad materjalid. Ostsin oma lemmik-käsitööpoest kahte sorti trikoopaela - hall ja roosakas. Tahtsin mahedaid toone, mis omavahel sobiksid, ja kuna hall sobib nagunii enamvähem kõigega, siis jäin ostuga rahule. Muidugi selgus lähemal vaatlusel, et kui miski tundub liiga ilus, et olla tõsi, siis seda ta ka on - hall pael oli pea poole võrra laiem kui roosa. Niisiis tuli mul lisatööd teha ja hall pael pikuti pooleks lõigata. Ei tundu just teab mis raske töö , aga seda paela oli palju, nii et andis lõigata.

Olin algul arvamusel, et alustuseks teen niisama "triipu", ei julgenud kujutledagi, et hakkan seal mingi mustriga möllama. Aga kui olin mõned read halli paelaga labast kudet vehkinud, siis hakkas juba igav, ja kuna teistel oli seal üks muster käsil, siis mõtlesin ka, et miks mitte proovida. Isegi muster oli seal olemas - kuigi ma ei teadnud, kuidas seda mustrit lugeda.

Süsteem oli seal muidu selline, et see, kelle käes parasjagu kudumise kord, sai maja võtme ja võis seal üksinda toimetada. Aga jäin juba esimesel korral veidi hätta. Nimelt tuleb kangast ju vahepeal edasi nihutada (kerida). Kuna ma polnud seda varem üksi teinud, siis esimesel katsel hakkas kõik ragisema, mingi julla kukkus kolinal küljest, ja üldse tundus, et kohe variseb kogu konstrui mulle kaela. Kuna ma ei julgenud rohkem midagi puudutada, siis helistasin oma tuttavale, et ehk oskab tema mind telefoni teel juhendada. Aga selgus hoopis, et ta oligi just koduväravast välja sõitnud, nii et tuli lausa ise mulle appi. Muuhulgas seletas ta siis ka möödaminnes ära, kuidas mustrit lugeda. Selgus, et see oligi väga lihtne - oli lihtsalt vaja, et keegi süsteemi ära seletaks. 

Niisiis üritasin kohe väikest mustritriipu teha, ja kuna see õnnestus hästi, siis olin sellest tiivustatud ja kavandasin käigupealt endale mustrilise vaiba. 

Tulemus oli esimese vaiba kohta minu meelest väga hea. "Nagu kunstikombinaadist tulnud!" nagu keegi kommenteeris.

Kevadel oli järg juba teise vaiba käes. Seekord oli muster juba nö ette antud, ja kuna mul nüüd mustrilugemine selge, siis olin tõesti väga elevil. 

Materjali hankimine osutus seekord keeruliseks. Oli vaja kahte sorti paela: üks tausta, teine mustri jaoks. Samas pidi taustamaterjal olema peenem, mustri oma jämedam (kuni poole võrra). Ja lisaks peaksid nad muidugi ka veel värvi suhtes üksteisega klappima. Taustaks sain küll väga ilusat ja tugevat materjali Koduekstrast, ilus tumesinine, valgete träpsudega pael. Aga nüüd oli paras pähkel, et kust ma selle teise paela välja võtan, mis sobiks nii laiuse kui värvi poolest - pealegi polnud mul aimugi, mis värvi ma täpselt tahan - ainult seda, et ta peaks selle sinisega sobima. Tegin siis ülesande endale  lihtsamaks - otsustasin osta kanga, kust saab ise lõigata täpselt nii laiad ribad kui vaja. Sukeldusin Abakhani kangahunnikutesse küünarnukkideni sisse, ja muidugi pidingi sinna ära uppuma. Mingid kangad olid mul juba käsivarrel, aga siis ikka mõtlesin ümber ja surfasin edasi. Asja tegi keeruliseks ka see, et mul polnud õrna aimugi, kui palju seda kangast vaja peaks olema. Lõpuks leidsin õhukese trikotaazi, õrn-helerohelise, mis tundus enamvähem sobivat. Tagantjärele tarkusena võin öelda, et eks põrandavaiba jaoks oli see materjal liiga õhuke ja õrn, aga muidu sobis ideaalselt. Kangas oli 150 cm lai, ja rulli oligi teda jäänud veel ca 7 meetrit, nii et ostsin kõik ära. Ja võin öelda, et see kulus ka peaaegu tervikuna ära, üsna vähe jäi järgi. 

Ribade lõikumine oli muidugi palju suurem töö kui olin arvanud. Käristamismeetod hästi ei toiminud, nii et ikkagi lõikasin kääridega, ja enne ka veel mõõtsin joonlauaga, et ikka sama laius tuleks. See oli päris suur töö. Üldse on kogu selle kudumise juures igasugune ettevalmistus tunduvalt ajamahukam kui kudumine ise. Kui juba kuduma oled hakanud, läheb ludinal.

Ahjaa, väike fopaa oli selles, et muster oli meil niiöelda tagurpidi ees. Nii et selle tõttu algab ja lõpeb mu "lillemuster" keset lille, nii et servadesse on jäänud poolik lill. Mõni teine kes oli natuke kogenum kuduja, tabas selle ära, harutas alguse lahti ja tegi uuesti, aga mina selle peale ei tulnud. Nii et minu vaip kukkus välja selline:

Suvel oli meil muidugi vaheaeg, ja sügisel ei saanud ka asja tükk aega korralikult käima. Igatahes enne jõule saabusid meile ka kolmandad kangasteljed. Need on õpetaja enda omad, mida tal kuskil mujal hoida ei ole. Nii et alguses olid meil ühed, nüüd lausa juba kolmed teljed. Kolmanda peale oli plaanis panna villane lõim, et siis vahelduse mõttes kududa ka villasest materjalist midagi. Tekki, pleedi, salli, või mida keegi planeeris. Õpetajal oli lõimeks kaasa võetud tohutu jäme villaste lõngade pusa. Kust tal see pärit oli ja kui vanad need lõngad olid, seda ei osanud aimata, aga igatahes olid seal läbisegi valged ja värvilised lõngad - oli sinist, punast, rohelist, ja natuke mahedamaid roosasid ja halle ka. Seekord pidi ka tulema üsna tiheda koemustriga kangas, nii et mina otsustasin kindlalt, et teen oma kudumise ainult valge lõngaga - värve oli juba küllalt, ja kui muster ka veel juurde tuleb, siis hakkasin kartma, et läheb vaatepilt liiga kirjuks. Etteruttavalt võin öelda, et üks mu kaasõppur tegi sama asja helehalli lõngaga ja üks isegi tumepruuniga  - ja ei saaks öelda, et tulemus oleks eriti palju kehvem. 

Mul oli jämedamat sorti valge lõng, ja võtsin seda kolmekordselt. Usun, et see oli täpselt paras. Kahekordne oleks liiga hõre jäänud, ja neljakordne jälle liiga jäik ja paks. Kudumine ise läks vaevalisemalt kui eelmised, sest kuna lõng on peenem, siis "kasvas" vaip aeglasemalt. Teiseks ei ole villane materjal ka nii sile ja libisev kui trikoopael, ehk siis kippus takerduma ja isegi katkema.

 Hoolimata kõigest sain lõpuks asja ikkagi valmis. Kuna seekord kudusin asja nö "põiki", ehk siis pikkus sai mul hoopis laiuseks ja laius pikkuseks, siis tuli mõelda, mida servadega teha, et nad kohe hullumoodi hargnema ei hakkaks. Õpetaja pakkus välja serva õmblusmasinaga läbiõmblemise - mis mulle algul küll väga vastuvõtmatu tundus. Proovisin kodus serva käsitsi villase lõngaga üle teha aga sellest ei tulnud midagi välja, lõpuks lõin käega ja õmblesingi siksakpistega serva üle. Ei tea, kui ilus see nüüd jäi, aga vähemalt tõhus - hargnemist enam karta pole. Siis veel narmad serva ja ongi valmis. Kuigi ma ei saa täpselt aru, on ta nüüd sall, pleed, tekk, vaip või midagi muud - aga mis siis, päris kena näeb välja igal juhul.